Ajakirjanik ja toitumisnõustaja. (Pilt: Diana Unt)
Toitumisnõustaja soovitab: üks lihtne asi, mis muudab toitumise osas kõike
Kas kujutad ette, et valiksid endale elukaaslaseks inimese, kes lihtsalt juhtus õigel
ajal lähedal olema, või et leppiksid autoga, mis oli lihtsalt odav, või et võtaksid
vastu tööpakkumise, kuhu oli lihtsalt inimest vaja? Me valime endale väga
hoolikalt ja teadlikult elukaaslase, auto, millega sõidame, eriala, mis meid
huvitab, tööandja ja riided, mida soovime kanda, kuid ühe väga olulise aspekti
elust jätame tihti täiesti juhuse hooleks.
Ka mina olin varem see, kes ühel heal hetkel kontoris avastas, et kõht on tühjaks läinud ning alles siis hakkasin sellele probleemile lahendust otsima. Suure tõenäosusega leppisin siis ükskõik millise “päevapraega”. Samas ei pea olema selgeltnägija, et teada, et kõht läheb iga päev mitu korda tühjaks. Ma ei mõelnud sellele ega planeerinud oma toidukordi kuidagi. Võib-olla mõtlesin niimoodi, millise toiduga ma ennast raske tööpäeva lõpus premeerin. Rohkem kui saja kilo kaaludes ei saanud ma aru, miks olen ülekaaluline. See on mul vist geenides või siis äkki on mul mingi haigus, mis seda põhjustab. Üks kahest, kindlasti!
Korra sattusin isegi toitumisnõustaja juurde, aga see polnud meeldiv kogemus.
Loomulikult, sest ta ju tahtis muuta mu elustiili. Kui kätte jõudis järgmise kohtumise päev, otsustasin vahetult enne minemist tavapärase lõunasöögi asemel hoopis kartulikrõpsude kasuks, sest need kaalusid tol ajal vaid sada grammi. Ja kui võidukalt ma astusin toitumisnõustaja juures kaalule. Olin tõepoolest suutnud võrreldes eelmise korraga kaotada kaks kilo – peamiselt lõunasöögi ja joomata jäänud vee arvelt. Samas, selleks hetkeks oli mul juba pea kümme aastat peas unistus, et sellel aastal võtan alla – ükskõik kas sünnipäevaks, jaanipäevaks või jõuludeks. Kui üks tähtpäev jõudis kätte, seadsin endale sujuvalt uue tähtaja. Ma küll teadvustasin endale, et mul on eesmärk saavutada tervislik kehakaal, kuid unustasin selle ära iga
kord, kui sõin.
Tänaseks, olles ise toitumisnõustaja ametis, tundub mulle, et küsimus ei olegi
tegelikult selles, et me ei teaks, milline toit on tervislik. Laias laastus me teame kõik, mis pigem on tervislik ning mis mitte. Küsimus on pigem selles, miks me siis nii ei söö? Ma usun, et kõik algab vastutuse võtmisest. Minu elus hakkasid asjad muutuma alles siis, kui ma sain aru, et mul on valida kahe tee vahel – kas jätkata ühe ja sama lubaduse andmist ja enesepetmist elu lõpuni arvestades asjaoluga, et üleliigseid kilosid tuleb kogu aeg juurde ning enda keha varjavaid riideid samuti, või võtta päriselt vastutus oma toidu ja heaolu eest.
Praegusel ajal on vastutuse võtmine lihtsamast lihtsam, sest näiteks osad toidud, mida varem sai liigitada maiustuste alla, on nüüd hoopis tervislikud. Näiteks nagu vahepalad, mille leiab njomfoods.com lehelt.
Teadaanded 🗣
PS! Tahad paremat pakkumist?! Liitu meie uudiskirjaga ja saad alati esimesena teada. Keri natuke alla👇🏼 ja lisa oma e-post.
